Mis on jumalateenistus ja palvus?

Inimene otsib ühendust Jumalaga, kes on teisepool nähtava maailma piire. Kristlased usuvad, et meil ei oleks võimalik olla Jumalaga ühenduses, kui Ta ise ei ilmutaks end meile – kui Ta ise ei tuleks meie juurde ja ei annaks meile endast teada. Aga kristlased usuvad ka seda, et Jumal on ennast juba ilmutanud. Ta on teinud seda oma Pojas Jeesuses Kristuses ja viibib Tema kaudu nähtamatul ja salapärasel viisil nende juures, kes Temasse usuvad. Kõik need, kes Temasse usuvad, moodustavad Tema koguduse ehk kiriku, mis ei ole pelgalt maine organisatsioon, vaid üle aegade ulatuv vaimulik ühendus. Sellesse ühendusse kuuluvad ka need, kes on elanud ja uskunud enne meid, sest Jumalas elavad nad edasi. Meie ühendus Jumalaga saab endale tajutava kuju sakramentide – ristimise ja armulaua – ning Jumala Sõna ja palve kaudu. Et meil seda ühendust oleks võimalik kogeda ja et meie usk Jumalasse võiks leida kinnitust (sest me kõik vajame seda), kogunevad kristlased kokku, et pidada jumalateenistust, kus loetakse Jumala Sõna, jagatakse armulauasakramenti ja palvetatakse. Jumalateenistusi peetakse tavaliselt pühapäevasel päeval, mis meenutab meile Kristuse ülestõusmist, kuid jumalateenistusi peetakse ka kirikupühade ajal (jõulud, ülestõusmispüha, nelipüha, kolmainupüha). Jumalateenistuste kõrval võivad kristlased tulla kokku aga ka lihtsalt selleks, et palvetada – et kõnelda Jumalaga ja lasta Tal palve läbi kõnelda endaga. Nagu Sõna ja sakramendid, nii on palvegi salapärane kanal, mis ühendab meid selle Suure Salapärasega, keda me Jumalaks nimetame. Me vajame Sõna, sakramente ja palvet, et kogeda oma ühendust Jumalaga ning kasvada usus. Oluline on seegi, et jumalateenistuse ja palvuse kaudu võime me kogeda mitte ainult oma ühendust Jumalaga, vaid ka teineteisega – kogeda seda, et me oleme vennad ja õed, et me oleme Kristuse kirik.

 

 

Taizé palvustest ehk „Palvustest Taizé lauludega“


Taizé puhul saaks rääkida paljust. Kõigepealt Taizé vennaskond, selle ajalugu, nende missioon ja erilisus viimase 50
aasta kristlikus oikumeenilises liikumises kogu maailmas ja eelkõige Euroopas. Seejärel nn Taizé laulud ise, palvused
ning lõpuks eestlased ja just eesti noored Taizés, samuti palvused Eestis. Üsna hästi ja kokkuvõtvalt on paljust sellest
kirjutatud meie eestikeelse Taizé laulude lauliku „Taizé laulud“ esimestel lehekülgedel. Laulik ise anti välja juba pea
kümme aastat tagasi (2009) ja seda kasutatakse aktiivselt üle terve Eesti, nii ka meie koguduse palvustel. Koos
sissejuhatava osaga on see raamat nii terviklik kui ka piisavalt informatiivne, et lisades siia Piibli, on meil olemas kõik
ühe palvuse läbiviimiseks. Sisuliselt pole vahet, kas palvetada üksinda, kahe-kolmekesi või on palvetajaid sadu, kas
teha palvus väikses hämaras keldriruumis või suures katedraalis. Taizé laulude tekstid on peamiselt psalmide osad või
piiblitekstid ning lihtsad lühikesed palved. Kuigi mõned viisid on tuntud koraalid või antifoonid ja ortodoksed
hümnid, on enamus viise loonud Jacques Berthier, kelle „käekiri“ kujundabki selle meie jaoks erilise Taizé harmoonia,
mille tunneme lihtsalt ära, isegi kui mõni konkreetne laul on meile uus ja tundmatu.
Palvusest ja palvetamisest rääkimine ei saa olla rohkem kui sellest rääkimine, sest palvetamine on isiklik, konkreetne,
igal ajal mõnevõrra einev ja eriline asi, et see ei mahu karpi või vastupidi hoopiski mahub igale poole; peaaegu
samamoodi nagu me ei saa täpselt defineerida või kirjeldada ja lahterdada Jumalat.
Mis on ouline või mis on vajalik, et palvusest saaks palvus?
Ühe tähendamissõna (Mt 13:44), kirjeldatakse taevariiki olukordades, kus keegi kaevates põllusse peidetud aarde
leidis ja siis kõik, mis tal oli, maha müüs ja selle põllu endale ostis; teine otsis hinnalist pärlit ja selle leides kõik muu
maha müüs ning pärli ostis. Umbes selline võib olla ka jumalateenistuste ja palvustega – kord me teame, mida otsime
ja siis ka leiame selle leian, ning kord me ei otsi, aga „poolkogemata“ ikkagi leiame.
Kui üldse palvetama hakata või jumalateenistusele minna, on inimesel sees vaja täita üks eeltingimus – peab uskuma
imedesse, kasvõi natukene ja võib-olla endale teadvustamatagi. Selline eriline häälestus on nagu skafander, mis aitab
läbida erinevaid keskkondi: kas siis füüsilisi, vaimseid või ka liturgilisi.
Taizé palvuse omanäolisus võrreldes pühapäevase jumalateenistusega on keskendumine konkreetsele. Selle eesmärk
on kõrvaldada tõkked, mis meid igapäevaselt eraldavad ja juhtida meid palves olemisele, aidata meil rahuneda.
Üldiselt levinud Taizé palvuse vorm ei eelda palvusel osalejalt palju rohkem kui usku, kuna ta ei sisalda muid
liturgilisi elemente, kitsamaid teoloogilisi teadmisi ja vaimulikku haridust. Praktiliselt võib igaüks palvust läbi viia,
kui täita mõned olulised tingimused: palvelaulud, psalmi laulmine/lugemine Piiblist, vaikus, eestpalved. Kuna palvuse
kava on lihtne, on ta ka oikumeeniline – puuduvad elemendid, milles kristlikel peavoolukirkutel oleks liturgilisi või
teoloogilisi erimeelsusi.
Taizé laulmise omapära on palvete laulmine pigem enda sisse kui nende kuulutamine teistele. Seepärast ei olegi
oluline kuigi kõvasti laulda, vaid pigem justkui hingata palvelaulu enesest kordi ja kordi läbi. Laulusõnade teatud
ebareaalsus ja imelisus jõuab meile kohale huvitaval kombel siis, kui me peaaegu lõpetame nende ütlemise ja nad
justkui iseenesest tulevad meie huultelt. Ja kui nad „iseensest tulema hakkavad“, siis võivad nad ka suuremaks
paisuda. Enda suu sulgedes võib palve meis, kuigi me oleme ise vait, edasi heliseda. Suurematel Taizé palvustel ja
kogunemistel see kõik umbes nii toimubki, et palvetajad juskui seilavad lainetel, kord ise valjul häälel lauldes, seejärel
end teiste laulust ja palvetest kanda lastes. Sellise meditatiivse laulmise läbi jõuame me iga laulu lõppedes vaikuseni.
Palvelaul on oma eesmärki täitmas ja meid kandnud kaugemale meie igapäevastest muredest ja
mõttekonstruktsioonidest ning lähemale Imele, mida meie hing päriselt igatseb.
Pärast esimesi laule loetakse valitud tekste Piiblist, mis on kantud Evangeeliumi mõttest, Jeesuse ütlemistest ja
lunastustööst. Ka piiblilugemine lõppeb vaikuses. Pärast paari palvelaulu vaibub muusika ja laul palvuse keskel ning
annab ruumi täielikule vaikusele meie sees. See vaikus on äärmiselt privaatne seisund, mis on iga palvetaja enda oma.
Just sel põhjusel ei öelda pärast viimase palvelaulu kõlamist midagi ja ka muusika vaikib. Nüüd on inimene iseenda ja
Loojaga. Üksi palvetades võib see hetk kesta üpris kaua, meie koguduses koos palvetades kusagil kuni kümme
minutit. Olles vaikuses rahunenud ja täidetud, võivad need, kes seda soovivad, tuua valjuhäälsed palved Jumala ette
või järgneb Meie Isa Palve. See ongi Taizé palvuse sisu ja eesmärk – palvetada ja olla vaikuses koos Jumalaga.

Mõni küsib, kas võib võtta palvuse kava (väljatrükitud leht, kus on valitud laulud peal) kaasa ja kodus ise neid laule
lauda ja palvetada. Vastus on olnud loomulikult, et võib. (Kui palvusel kasutatakse laulikut, siis selle palume siiski
jätta pärast palvust kogudusse.)
Kui meil on peas 3-4 palvelaulu, siis koos Meie Isa Palvega oleme piisavalt varustatud, et läbi minna katsumustest,
mis meid võivad elus tabada. Kui meil on nurgake, kus üksi palvetada, siis 30 minutiga võime end leida rahus ja
vaikuses koos Jumalaga, tuua tema ette oma mured ja rõõmud ning ammutada temalt jõudu. See on suur õnnistus
inimesele, kes elupõllul kaevates sellise aarde peale on sattunud.